2.päev.

Niisiis...täna oli aega ja tahtmist üle vaadata ka opijärgne raport. Tuleb välja et minu ninaga tehti kõike mis võimalik oli. Ninakõhr võeti välja ja töödeldi sirgeks(!?) Lisaks töödeldi ka ninaluud ja lõigati kanalid suuremaks. Tundub päris jõhker lõikumine. Üleüldiselt on tunne ikkagi nagu tuumagripi korral lisaks hingamistorust tingitud kurguvalu ja mingil müstilisel kombel on ka kõhulihased nii valusad nagu oleks vihtunud trenni teha. Kogu kompotile lisaks tõusis täna ka palavik mis pidi olema normaalne...kirjutatud antibiootikumid peaksid varsti olemise paremaks tegema. Täna öösel magasin nagu tavaliselt...keha ikka narkoosist ja palavikust nõrk...kurat lõin kogemata vastu nossi endale käega....sel hetkel oli küll selline tunne et.....#@*₩$#.. .
Söögiisu kahjuks endiselt hea aga piiratud kuna suu avamine on valus ja närima ei kavatse lähiajal küll midagi hakata.  Nina muliseb ja ajab mingit jama välja...silmi pole veel siniseks löönud. Valuvaigistid toimivad ja elu läheb edasi...eks näis mis homme toob ;)

Päev 1.

Operatsioonipäev.
Niisiis ongi see saatuslik päev käes ja veidike ärevust ka ikka. Öösel magasin kokku u 3...4h sest und lihtsalt polnud...suitsetamine operatsiooni päeval oli keelatud...aga seda reeglit ma rikkusin 2x. Sõitsin muidugi ise kl 8 kohale ja pidin õe uksetaga mõnda aega ootsma sest lapsed said esmajärjekorras opile. Kui minu kord saabus kontrolli minna pabistasin küll oma palaviku pärast aga õnneks oli kõik ok. Seejärel juhatati mind palatisse kus sain selga ilusa kitlikese ja hommikumantli. Palat oli täitsa mõnus...reguleeritav voodi ja flatscreen millest jooksis kokasaade ja seejärel shrek. Kästi veel u 1.5h oodata ja jäin tukkuma. Arst ja õed käisid vahepeal korra vaatamas ja siis oligi minek. Operatsioonituba oli veidi creepy...palju rahvast kes kohe hakkavad sind igast otsast sikutama ja voodi külge siduma. Kanüüli õnneks ise ei näinudki...narkoosi minek toimub kuidagi kummaliselt arusaamatult...nagu üldse ei saa aru mis toimub....ja siis juba ärkad. Ärkamine oli mulle suht kerge ainult näos oli selline tunne nagu oleks trammi alla jäänud. Tädi arst tuli ka varsti ja tõmbas kummastki ninapoolest kilomeetri marlit välja...vot see oli tõeliselt rõve tunne! Siis juba sai oma palatisse paariks tunniks pikutama ja siis juba sõitsin ise koju...kuigi see rangelt ara keelati...muidugi rikkusin kodus 2x suitsureeglit...
Üleüldine olek on uimane...mingit väljakannatamatut valu pole...aga vb homme ;)

Minu septoplastika e. nina vaheseina korrektsioon ja muu sellega kaasnev.

Niisiis otsustasin end viimaks kokku võtta ja korralikult oma tervisejamadega tegelema hakata....no kurat on ikka aaaaaaassssstaaaaa see 30.s! Vanadus pole rõõm...:D. Peale pikki aastaid nohu ning allergia ja muu sellise nõmeduse kannatamist arvasin et nüüd aitab...seadsin sammud arstile ja määratigi mulle nagu isegi arvasin nina sisemine korrektsioon e. septoplastika pluss celon... See operatsioon kujutab endast nina vaheseina rämedat lõikumist ja sirgu panemist...lisaks suurendatakse ja kõrvetatakse ninakanaleid...mmmm tundub mõnus.

Päev enne operatsiooni.

   Aga ega see kõik pole ka nii lihtne...keelatud on päris paljud asjad ning esiteks ei tohi opi ajaks endale tõbesid kallale korjata aga ülla ülla....no mina ju ikka korjan. Opi aeg on homme ja olen juba pea nädalakese võidelnud eriti nõmeda nõrkustunde ja kerge palavikuga...kogu aeg tundub et tuleb ka nohu köha muu jant aga siis jälle kõik taandub et järgmisel päeval uuesti ähvardada. Loodan et homne opp ikka sellepärast ära ei jäeta...olen kogu oma elu selle järgi sättinud.
  Kuidas ma siis ennast tunnen ja mida kardan...tegelikult ei oskagi eriti närvis olla kuna mõtlen pigem sellele et palavik kaoks ja kõik ikka plaani järgi toimuks. Minu jaoks on kogu olukord täiesti võõras kuna pole kunagi haiglas olnud ega pole olnud ka ühtegi operatsiooni ega narkoosi. Kõige koledam asi tundub mulle kanüül...korra on olnud kogemus mis tekitas foobia terveks eluks. Vot kanüül on küll rõve...ihu läheb imelikuks sellest mõttest juba... Narkoos tundub ka kummaline...kõik see teadvuseta olek ja hingamisaparaadid jne. Vahel on hirm et äkki ei ärkagi...ahjaaa ja natuke kardan et ärgates panen täitsa segast ja ropendan...teen tibutantsu või laulan vms. Pärast käi silmad maas...
Operatsioon toimub Viimsi Fertilitas haiglas niiet loodan vähemalt mõnusat teenindust ja hoolitsust...siiani on seal küll ainsa kohana inimväärset abi ja suhtumist pakkunud. Eks näis mis saab...täna veel paar asja kokku sättida ja varsti tuttu...ahjaaa...suitsetama ka....teen kohe mõnuga sest ka see on mõneks ajaks keelatud! Homme jutuke jätkub...kavatsen hakata seda püha üritust päevade kaupa kajastama....pildimaterjaliga ;)...et siis keda selline asi ees ootab teaksid mida oodata ;)